Lotus 38

Lotus 38 lühidalt

Lotus 38 oli esimene tagaselja (keskselja) autoga Indianapolise 500 võistlused võitnud auto — 1965. aastal Jim Clarkiga. Lotus kasutas seda Indianapolis 1965–1967; kokku toodetud 8 autot, enamik Lotus vajadusteks, kuid mõned müüdi teistele võidusõitjatele, sealhulgas A. J. Foyt ja Mario Andretti.

See on võidusõiduauto, mitte tänavamudel, seega räägime artiklis peamiselt selle tehnikast ja tähtsusest.

Tehnika

Auto loodi Colin Chapmani ja Len Terry poolt kui edasiarendus eelmiste Lotus 29 ja Lotus 34 Indy autodele, aga juba täieliku monokokk šassi. Mootor — nelja kategooria Ford V8 gaasipurskega, umbes 500 hj.

Auto oli oluliselt suurema mõõtmetega kui selleaegsed Formula 1 bolidid. Tema eripära — „kaldur“ suspensioon: kere oli tõstetud vasakule telgede suhtes, kasutades erineva pikkusega vinge. Teoreetiliselt sobis see ovalsetele radaile, kuid praktikas oli juhtimine nii omapärane, et idee ei levinud.

1965. aasta võit

1965. aastal võitis Indianapolis 500 Clark kvalifikatsioonis teise koha ja juhtis peaaegu kogu distantsi, võites keskmise kiirusega 150,686 miili tunnis (umbes 242,5 km/h). See oli esimene kord, kui Indianapolis 500 keskmine kiirus ületas 150 miili tunnis.

Võit näitas, et tagaveoga autod võivad edukalt võistleda Indianapolises, ja lõpetas esiveoga „roadster“ ajastu.

Hiljemad hooajad ja kas on võimalik neid näha

1966. aastal naasis Lotus 38 Indianapolisse, kuid võidu saavutas Graham Hill Lola autoga arvestuslause tõttu. 1967. aastal loobus Clark varakult katki läinud mootoriga.

Autod on säilinud muuseumides ja kollektsionääride käes; Lotus 38 on näha Goodwood Festival of Speedil ja teistel ajaloolistel võistlustel.

Versioonid

See on võidusõiduauto, seega komplekteeringuid pole; me anname peamised variandid.

Lotus 38 ja tema eelkäijad

Lotus 38 — üks olulisemaid Indianapolisest automaid: see näitas, et keskne mootorikonstruktsioon on parem, ja muutus need võistlused.

Korduma kippuvad küsimused